Automaatne LED-riba jootmismasin

Automaatne LED-riba jootmismasin

1. Dinghua automaatne LED-riba jootmismasin.2. Saadaval punktkeevitus, tõmbekeevitus ja kaarkeevitus.3. Üks pea, saadaval topeltpead.4. Üks jaam, saadaval on topeltjaamad.

Kirjeldus

Automaatne LED-riba jootmismasin

Automatic PCB Soldering Machine

1. Automaatsete LED-ribade jootmismasina mudelid

A. Üks pea, üks jaam, (R-telg)

B. Üks pea, topeltjaamad (R-telg)

C. Topeltpead, üks jaam, (R-telg)

D. Topeltpead, topeltjaamad (R-telg).

E. Saadaval on ka muud kohandatud kujundused. Tere tulemast meiega ühendust võtma.

 

2. Automaatse LED-riba jootmismasina funktsioonid

Vähendage oluliselt inimeste pingutusi ja tööjõukulusid.

Lihtne kasutada. Erilisi oskusi pole vaja.

Pikk eluiga.

Automatic PCB Soldering Machine

3. Automaatse LED-riba jootmismasina rakendamine

Sidetööstus: Apple'i tooteandmeliin, HDMI, RJ45, FPC, kõrgsageduslikud esimese klassi tooted sobivad automaatseks jootmismasinaks.

Optoelektroonikatööstus: LED-ekraan, LED-riba, LED-alaldi, LED-kuullamp, LED-lambi helmed ja muud tooted on kasutatavad automaatse jootmismasina jaoks.

Seadmetööstus: automaatse jootmismasina jaoks sobivad kliimaseadme kaugjuhtimispult, kliimaseadme juhtpaneel, arvutikõlarid, teleri lüliti pistikud ja muud tooted.

Autotööstus: automaatse jootmismasina jaoks sobivad süütelülitid, autokütuse andurid, navigaatorid, mootorratta välklamp ja muud tooted.

Mänguasjatööstus: mänguasjade käepideme pistikud, trükkplaadid ja muud tooted sobivad automaatse jootmismasina jaoks.

 

5. Sertifikaat 5

Automatic welding machine for motherboardcertificate

 

7.Saadetis5

DHL/TNT/FEDEX. Kui soovite muud tarnetähtaega, andke meile teada. Me toetame teid.

 

8. Maksetingimused

Pangaülekanne, Western Union, krediitkaart.

Palun öelge meile, kui vajate muud tuge.

 

 

9. Seotud teadmised:

Keevitamise ajalugu

Enne 19. sajandi lõppu oli ainsaks keevitusmeetodiks metalli sepistamine, mida sepad olid kasutanud sadu aastaid. Varaseimad kaasaegsed keevitustehnikad ilmusid 19. sajandi lõpus, alustades kaarkeevitusest ja hapnikgaaskeevitusest ning hiljem ka takistuskeevitusest.

20. sajandi alguses oli I ja II maailmasõja aegne nõudlus sõjatehnika järele väga suur ning kriitiliseks muutus vajadus odava ja töökindla metalliliitmisprotsessi järele, mis soodustas keevitustehnoloogia arengut. Pärast sõdu tekkisid mitmed kaasaegsed keevitustehnikad, sealhulgas laialdaselt kasutatav käsitsi kaarkeevitus, gaas-metallikaarkeevitus, sukelkaarkeevitus, räbustiktraadi kaarkeevitus ja elektriräbu keevitamine. Need meetodid võimaldasid automaatset või poolautomaatset keevitamist.

20. sajandi teisel poolel arenes keevitustehnoloogia kiiresti, arenes laserkeevitus ja elektronkiirkeevitus. Tänapäeval kasutatakse keevitusroboteid tööstuslikus tootmises laialdaselt ning teadlased jätkavad keevitamise olemuse uurimist, uute meetodite väljatöötamist ja keevituskvaliteedi parandamist.

Metallühenduste ajalugu ulatub tuhandete aastate taha. Varaseid keevitustehnikaid leiti Euroopas ja Lähis-Idas pronksi- ja rauaajal. Kahe jõepiirkonna tsivilisatsioonid, nagu Babülon, hakkasid jootmistehnoloogiat kasutama tuhandeid aastaid tagasi. Aastal 340 eKr kasutati Indias iidse Delhi raudsamba ehitamisel keevitustehnoloogiat, mis kaalus 5,4 tonni.

Keskaegsed sepad ühendasid metalle pidevalt kuumenenud tükkide sepistamise teel, mida nimetatakse sepistamiseks. 1540. aastal kirjeldas Wiener Heavy Bilinko "Flameology" sepistamistehnikaid. Euroopa renessansiajal õppisid käsitöölised sepiskeevitamist ja seda tehnikat täiustati pidevalt järgmiste sajandite jooksul. 19. sajandiks oli keevitustehnoloogia teinud märkimisväärseid edusamme. Aastal 1800 avastas Sir Humphry Davy elektrikaare. Hiljem populariseerisid kaarkeevitusprotsessi metallelektroodi leiutamisega vene teadlane Nikolai Slavnjov ja Ameerika teadlane C. Coffin. Tööstuslikus tootmises hakati laialdaselt kasutama kaarkeevitust ja hiljem süsinikkaarkeevitust süsinikelektroodide abil. 1900. aasta paiku töötas AP Stroganov Ühendkuningriigis välja metallkattega süsinikelektroodi, mis tagas stabiilsema kaare. 1919. aastal kasutas CJ Holslag keevitamiseks esimest korda vahelduvvoolu (AC) võimsust, kuigi seda tehnoloogiat hakati laialdaselt kasutama alles kümme aastat hiljem.

Takistuskeevitus töötati välja 19. sajandi viimasel kümnendil. Esimese patendi takistuskeevitusele esitas Ireuch Thomson 1885. aastal ja ta jätkas tehnoloogia täiustamist järgmised 15 aastat. Alumiiniumi kuumkeevitus ja põlevgaaskeevitus leiutati 1893. aastal. Edmund David avastas atsetüleeni 1836. aastal. Umbes 1900. aastaks hakati tuleohtliku gaasiga keevitamist laialdaselt kasutama tänu uut tüüpi gaaspõleti väljatöötamisele. Tänu odavale hinnale ja heale liikuvusele sai gaaskeevitus 20. sajandi alguses üheks populaarsemaks keevitustehnikaks. Kuna aga insenerid täiustasid elektroodide pinnal metalli katmise tehnoloogiat (st voo arendamist), suutsid uued elektroodid tagada stabiilsema kaare ja isoleerida tõhusalt mitteväärismetallid lisanditest. Selle tulemusena asendas kaarkeevitus järk-järgult kergestisüttiva gaasiga keevitamise ja sai enim kasutatavaks tööstuslikuks keevitustehnoloogiaks.

Esimene maailmasõda suurendas nõudlust keevitamise järele ja riigid arendasid aktiivselt uusi keevitustehnikaid. Ühendkuningriigis kasutati peamiselt kaarkeevitust ja nad ehitasid esimese täielikult keevitatud kerega laeva Flago. Sõja ajal hakati kaarkeevitust esimest korda kasutama ka lennukitootmises. Seda meetodit kasutades ehitati näiteks paljud Saksa lennukid. Samuti väärib märkimist, et maailma esimene täielikult keevitatud maanteesild ehitati 1929. aastal üle Słudwia Maurzyce jõe Poolas Wolffi lähedal, mille projekteeris Stefan Bryła Varssavi Tehnoloogiainstituudist 1927. aastal.

1920. aastatel tegi keevitustehnoloogia suuri läbimurdeid. Automaatkeevitus tekkis 1920. aastal koos automaatse traadi etteandjaga, mis tagab pideva kaare. Sel perioodil pälvis märkimisväärset tähelepanu ka kaitsegaas. Kuna metall reageerib kõrgel temperatuuril atmosfääris oleva hapniku ja lämmastikuga, võivad tekkivad tühimikud ja ühendid keevisliidet nõrgestada. Lahendus oli kasutada gaase nagu vesinik, argoon ja heelium, et isoleerida keevisvann atmosfäärist. Järgmisel kümnendil võimaldas edasine areng keevitada aktiivseid metalle nagu alumiinium ja magneesium. 1930. aastatest kuni II maailmasõjani aitas kaarkeevituse arengule suuresti kaasa automaatkeevituse, vahelduvvoolu ja aktiivainete kasutuselevõtt.

Sajandi-20 keskel leiutasid teadlased ja insenerid mitmesuguseid uusi keevitustehnikaid. 1930. aastal leiutatud naastkeevitus võeti kiiresti omaks laevaehitus- ja ehitustööstuses. Samal aastal leiutatud sukelkaarkeevitus on laialdaselt kasutusel ka tänapäeval. Pärast aastakümnete pikkust arendustööd viidi 1941. aastal lõpule volframgaasiga varjestatud kaarkeevitus. 1948. aastal võimaldas gaaskaitsega kaarkeevitus värviliste metallide kiiret keevitamist, kuigi see nõudis suures koguses kallist kaitsegaasi. Tarbeelektroodidega käsitsi kaarkeevitus töötati välja 1950. aastatel ja sellest sai kiiresti kõige populaarsem kaarkeevitustehnika. 1957. aastal võeti kasutusele räbustiga kaarkeevitus, mis võimaldas kasutada isevarjestatud traatelektroode, mis parandasid oluliselt keevituskiirust. Samal aastal leiutati plasmakaarkeevitus ja 1958. aastal järgnes elektriräbu keevitamine.

Keevitustehnoloogia viimaste arengute hulka kuulub 1958. aastal kasutusele võetud elektronkiirkeevitus, mis võimaldab väikeste alade sügavat ja kitsast keevitamist. 1960. aastal leiutatud laserkeevitusest sai hiljem kõige tõhusam kiire automaatkeevitustehnoloogia. Kuid nii elektronkiirkeevituse kui ka laserkeevituse rakendusalad on nende kõrge hinna tõttu piiratud.

 

(0/10)

clearall